Meie lugu,
ehk kes meist poleks unistanud elust mõisas?!?
Taustast
Kui me Henryga kohtusime, siis meie ühine visioon oli kolida ühel päeval maale elama. See tundus meile mõlemale parim viis elada looduslähedast ja loomulikku elu ning pakkuda seda ka meie pojale. Me ei astunud selleks ühtegi teadlikku sammu, lihtsalt riputasime oma soovi universumi “teadete tahvlile” üles.
Võimatu missioon
Kuniks 2013 aasta suvel kohtusime pool juhuslikult Hatu Mõisa müügipakkumisega. Pildid, mida nägime lummasid meid mõlemaid jäägitult. Hinnanumbrit vaadates tundus soetamine “võimatu missioon”. Kuid süda kutsus edasi tegutsema. Olime siis just plaanimas kõrvaloonet oma Nõmme koduaeda joogastuudio tarvis. Ning selleks ajaks olime mõlemad jõudnud joogaõpetaja teed juba mõned aastad astuda ja oli küpsenud soov hubase kodustuudio järele.
Elu nagu filmis
Edasi arenesid sündmused nagu filmis. Esmalt käisime mõisa eemalt piilumas, 2 korda isegi. Mõisa maid läbiva jõe sillal kohtasime “prohvetit”. Vänderdava jalgratta seljast ronis maha kohalik napsimees, kellelt pärisime, et mis ta sellest mõisast teab. Ta oli otsekohene ja kostis, et ostke see mõis ära, siis tema tuleb hea meelega sulaseks…. Vaatasime üksteisele otsa ja mõistsime siis, et ettekuulutused võivad saabuda ka jalgratta seljas poodi sõitavalt külaelanikult.
Otsustasime uurida, kas mõisa saaks minna lähemalt vaatama. Oli august. Kuldne rukkipõld maja taga õõtsus sahisedes tuules. See oli ka ainus heli, mida lisaks pargi lindudele kuulda oli. Kas kujutad ette, mis tunne on olla pea 400 aastaste pargipuude all, vaadata põllule, kogeda sügavat vaikust ja kohale jõudmise tunnet? Sai selgeks, et tagasiteed ei ole, meid oli nakatanud “mõisamaagia”. Me kumbki ei tahtnud peale seda käiku enam linna tagasi sõita.
Mõisa sisenedes kohtusime järgmise märgiga. Esikus rippus repro sama kunstniku maalist, mis meie kunagist romanilist kokkusaamist kaunistas. Esikust edasi saali astudes oli selge, et see on parim võimalik joogasaal üldse. Mõisa peahoone oma 16 toaga ja täis võlvkeldriga saaks olla rohkem kui lihtsalt joogastuudio. Kangastus visioon terviklikust heaolu ja retriidikeskusest kauni saali, magamistubade, teraapiaruumide ja minispaaga keldris. Mis oleks, kui kõik see tuhat ruutmeetrit saaks koduks nii meile endile ja kosutavaks oaasiks paljudele inimestele, kes loodust, mõisaelu ajatust ja heaolu väärtustavad. Meie missioon hakkas “päriselus” end meie ees lahti rullima. Asusime uurima, mis arvavad Nõmme maja rahalisest väärtusest kinnisvara hindajad. Tulemus oli lootust andev. Samas teadsime, et maja müük võib võtta palju aega. Ning siis selgus peale arutelusid ja külaskäike, et mõisa müüjad on nõus ka vahetusega. How real is that! Taas märk sellest, et jah, me oleme selleks valmis. Edasi jäi veel pangalt vaheraha välja “teenida”.
Nali.
Ning siis tuli kätte 1 aprill. Nalja viskamise päev, ninapidi vedamise päev… Õhtul astus meie Nõmme kodu uksest sisse tehingut vahendav maakler ja pärast tunnikest lobisemist teatas, et kahjuks mõisaomanik leidis teise ostja, kes kohe raha lauale paneb ja meie tehing jääb katki. Olime pehmelt öeldes šokis. Juba olid sõlmitud eellepingud, tasutud käsiraha ja kolimiseni oli jäänud vaid 1,5 kuud. Meid valdas hetkeks leina ja kaotuse meeleolu. Juba hakkasime mõtlema meditatsiooni praktikatele, et ennast loobumise protsessist läbi aidata.
Järgmisel hommikul jõudsime äratundmiseni, et meil mõlemal ei ole tegelikult leina tunnet. Juristi toel teatasime ka müüjale oma otsusest tehingust mitte loobuda. Nädala pärast oli uus ostja nagu nõiaväel kadunud. Märgiline oli see “aprillinali” sellepoolest, et pani meid mõtlema, kas oleme valmis nii suureks “ampsuks” pakkudes veel viimast võimalust jääda mugavustsooni.
Väljaspool mugavustsooni
14. mail 2014, kui oli möödunud 9 kuud Hatu esimesest külastamisest, kolisime ühe korraga kogu oma kraami Hatu Mõisa. Ja ise samuti, päevapealt. Kiiresti tuli hakata asju lahti pakkima, sest juba 10 päeva pärast võõrustasime esimest nädalavahetuse meditatsioonikursust. Maja oli seisnud 3 aastat kütteta. Magasime esimese öö õnnelikena radiaator “kaisus”, sest õues oli vaid 9 kraadi sooja ja maja pea meetrised kiviseinad õhkasid sinna salvestunud talvekülma. Nii see kõik algas. Tänaseks on Hatu Mõis, mis kunagi oli seltsimaja ning 45 aastat kooli ja raamatukogu päralt, võõrustanud palju kalleid kaasteelisi, keda köidavad tervislik elustiil, aegumatud tarkused inimeseks olemisest ning mõisaromantika. Liigume järjepidevalt ja joogaliku vastupidavusega edasi, et üha enam inimesi saaksid kasutada võimalust kogeda elu mõisas ja inspireeruda inimpotentsiaali piiritutest võimalustest, mida joogafilosoofia ja õpetused meile pakuvad.
